SELLE PAKKUMISE OLEME LÕPETANUD. SIIA JÄI ÜLES N-Ö AJALOO MÕTTES.
Idee tagamaad ulatuvad kaugemasse minevikku. Viio puutus kokku ühe naisega, kes elas Harjumaal, kuid oli pärit Virumaalt. Oli teada, et sünnipaigas on hooned hävinud. Naise mõtted olid tihti aga vanal kuusel, kes kodu õuel kasvas. Kas on veel alles? Haiguse tõttu ei saanud ta ise enam kodust liikuma.
Kirjelduse järgi oli võimalik talukoht üles otsida, selgitada, et puu on tõepoolest olemas ja teda ka pildistada. Tulemuseks olid suured, seinale riputatavad pildid puust.
Tookordsed emotsioonid jäid tugevasti meelde. On tulnud taas esile nüüd, kui aeg on sealmaal, et oma lähedased ja tuttavad on eakad. Tänapäeval saab kõrges eas elupaigaks tihti hooldekodu, kuhu päris kodu ümber pole võimalik kolida. Hooldekodud on sageli liiga kõledad, kroonulikud, isikupäratud. Hooldekodus olijate mõtted käivad tihti mineviku radu...
Siinse näidistöö tegime koos Einoga, kui ta samuti ühes hooldekodus oli. Tema unistas sellest, et saaks näha paika, kust teadaolevalt on pärit ta esiisad. Vanadest tekstidest on teada, et talu asus paarisaja meetri kaugusel Jägala joast.
Võtsime nostalgiaretkeks terve päeva ja sõitsime koos kohale. Pildid tegime oletatavas vanas talukohas. Päeva meenutuseks jäi kümmekond postkaardi suurust paberpilti ja üks suurem, mis raamitult rippus hooldekodu toa seinal Eino voodi kohal. (Jutt on minevikuvormis, kuna Einot enam pole.)