Viio Aitsam:

Kuigi töökoht oli vahepeal Tallinnas, olen elanud kogu aeg Raplamaal - Vigalas, Märjamaal, kõige pikemalt Raplas.
Olen õppinud fotograafiat, eesti filoloogiat, ajakirjandust. Erihuvid ajalehetoimetustes on olnud metsandus ja loodus. Viimati toimetasin 14 aastat Maalehe Metsalehte. Olen toimetanud (viimati 2015-2016, ka 2017) kord kvartalis ilmuvat õppelehte "Sinu Mets".
Olen koostanud (osaliselt ka kirjutanud): "Erametsakeskus 1999-2009" (2009), "Eesti Erametsaliit. Taasiseseisvunud Eesti metsaomanike koostöö kujunemise lugu" (2010; selle järg "Meie, Eesti metsaomanikud" ilmus 2017), "Mets ei kasva hooleta. Kümme juttu Eesti erametsaomanike elust" (2011), "Metsaomaniku käsiraamat" (2012), peale selle mitu (2017. aastal ilmus neljas) erametsanduse aastaraamatut.
   Looduse pildistamisega seoses ilmutasin kunagi väikese põdraraamatu "Keegi nohiseb põõsa taga" (1994). Viimastel aastatel on muu looduse keskel erihuviks olnud n-ö väikesed elukad, eriti just putukad. Just nendele on pühendatud raamat "Putukafriigi päevaraamat" (2016). Suuresti just Raela küla ajaloosse süvenemine oli alus, millest sai lähtuda, kui kirjutasin väikese raamatu "Lugulaul krahv Hermannist, kes Raikkülas eestlaseks kätte ära läks" (2016).
   Looduse pildistamine on harrastus, mis sunnib otsima teadmisi ja muidugi käib asjaga kaasas seaduspära, et mida rohkem tead, seda rohkem tahaks teada saada. Pildistan ka kehvades oludes ja säilitan pildiarhiivis ka selliseid pilte, mis tehniliselt pole head, kuid on mu jaoks väärtuslikud pildil olija harukordsuse tõttu.
   Olen kirjutanud ka tekste Raplamaad tutvustavatele trükistele (viimatine, kus ka kõik fotod olid enda tehtud, ilmus 2016) ja kunagi (1990. aastate alguses, kui teadmine, et miski pole võimatu ja kõik on enda kätes, oli Eesti ühiskonnas palju laiem kui praegu) osalesin kahe väljaande sünnitamises. Koos tollase Rapla vallavanema Väino Sassiga taastasime Raplas 1930. aastatel korraks ilmunud ajalehe Rapla Teataja, mis tänaseni olemas.
   Koos kolme kolleegiga (Tiia Truu, Tiiu Luht, Tõnis Tõnisson) ehitasime toonase maakonnalehe Ühistöö kõrvale uue ajalehe, mis kõige pikemalt ilmus nimega Nädaline (praegu Raplamaa Sõnumid). Nii selle ajalehe vormis kui ka tegemise põhimõtetes rakendasime esimestel ilmumisaastatel päris palju uut ja Eestis ennenägematut - see oli pärit mu praktikaajast ühes Saksamaa ajalehetoimetuses.     
  

  

Margus Mikomägi:

Ma olen õppinud ja pole lõpetanud. See vahe on tänastega. Tänased tahavad olla homses, mina tahan elada täna ja näha kaugemale, nii kaugele kui see üldse võimalik.

Sain puulõhkumise selgeks ja enam puid ei lõhu. Olen värvinud kirikutorne ja kogunud maaparanduse tarbeks soos sammalt. Olen näinud sõpru suremas ja seda, kuidas Tori kiriku põlised tammed hoone ümbert maha raiuti – kirikumeeste käsul. Mul on ka täna pättidest sõpru, kes on ausamad kui enamus poliitikuid. Elamist ei ole võimalik selgeks saada ja see on põhjus, miks kannatus ei katke.

   Näidelnud olen ja laulnud. Mingi piir tuli ette ja praegu ma seda põhitegevusena ei tee. Kunagi ja mingitel endale vastuvõetavatel põhjustel teen küll, päris kindlasti veel. Seda selgeks ei õpi.

   Nii on kirjutamisega ka. Ma vaatan ja kogun ja kirjutan. Hästi kirjutamise ruum jääb üha ahtamaks. Kui just ei kirjuta sahtlisse. Kirjaoskus on vastutus siiski. Hästi kirjutamise eest ei maksta, makstakse tähemärkide eest. Makstakse selle eest, mis müüb, ja enamasti otsustavad seda keskpäraste rahajõmmide teenistuses olevad töllmokad, limukad, kellel ei ole maailmavaadet, südametunnistust ega huvi selle vastu, mis meist maha jääb siis, kui oleme surnud. Mulle see ei sobi, ei sobi ilma rahata elu raha maailmas muidugi ka. Lootus, et see, mida kirjutan, mind ennast targemaks teeb ja edasi elamiseks jõudu annab, mul on. Ka see on nüüd tõestatud, et selline mõtteviis viib mind ikka kokku selliste inimestega, kes inspireerivad. Noorte ja vanadega. Mulle meeldib kirjutada. Ja vahel meeldib ka elada. Teater meeldib, ka omas kohmakuses. Inimesed!

   Üks osa mu kirjutatust on Teatritaskus. Paljud tekstid on minust mittesõltuvalt oma elu elamas veebis. Kaks raamatut on, koguja raamatud: “Koguja raamat. Elu lood teatrijõnksuga sees” (2010) ja “Minu venelased ehk ühe parve linnud. Koguja raamat 2” (2014). Kui kirjastajad armu annavad, tuleb neid veel. (Tuli: kolmas koguja raamat 2017.)