Meie tasakaaluaed (nimetuse tagamaadest vt siit) on umbes 0,5 ha suurune ja selle arengus saab eristada mitut järku: - Kunagise talu (õieti sauna, rajatud 1910) aegne aiaosa, kus meiegi pole suurt midagi muutnud. Kasvab vanu taluõuelilli, vanad kreegipuud jms;
- Marguse ema ja isa aegne aed;
- Meieaegne aed, kus suurimad muutused on toimunud nt kartulipõllul, millest oleme kujundanud üksikute puudega muruala – viimastel aastatel näeb see küll pigem välja kui aianiit. Ka oleme oma aeda laiendanud kõrval asunud põllumaatüki arvelt.
Alates kevadest 2015 oli me kasutada (2020 aprillis ostsime päriseks) aia kõrval olev põlluosa, mis nüüdseks on varasema aiaga kokku sulandunud. Ala on tinglikult põlluelustiku puhverala, mis asub naabruses asuva suure põllumassiivi ja maantee vahel.
Kasvatame seal kultuure, kuid rõhutatult käsitsi ja sel kombel, et kedagi ei hävita. Peasiht on jälgida, tundma õppida ja ka potentsiaalsetele huvilistele tutvustada põllul elavaid ja seal toitumas käivaid liike. Kui täpne olla, siis ainsad, kelle kallale ikkagi minna tuleb, on umbrohud. Kuid peasihti järgides jääb nendele samuti alasid – paljud putuka- jt liigid eelistavad kindlaid looduslikke taimi. Sisuliselt moodustavad aed ja põld ühe terviku.
Põllul algas kõik põllupindade ettevalmistusega, mis Raela tingimustes tähendab kivide riisumist sõna otseses mõttes. Sai selgeks, miks vanasti põldudele tekkisid kivipiirded. Kõige suurem kasvupind on algusest saadik läätse all, et saada kasvatuskogemust ja muidugi ka saaki.
2017. aastaks olid läätsekasvatuskatsetused sealmaal, et kogu läätsepind oli põhu all.
2018. aasta kujunes kogemuste (kui mitte öelda katsumuste) aastaks. Kevadine väga pikk ja soe kuivaperiood nurjas läätsekülvitööd. Põlluosa, mis oli plaanis panna keerispea alla, kattus niiskuseta tingimustes maltsaga, kuna keerispea ei tärganud kuiva tõttu õigel ajal jne. Kuid eelmisel aastal külvatud jaanirukis andis saaki, köömned õitsesid väga vara. Võimsalt kasvasid kõrvitsad, hästi edenes põhu alla pandud kartul ja eriliselt hästi kuivust talunud arbuus. Jaanipäeval lisandus jaanirukkikülv.
2019. aasta algas paksu lumega, mis aitas hästi talvituda jaanirukkil ja taliläätsel. Lisaks sai külvatud n-ö tavalist läätse. On suuremat sorti päevalillepõld ja ühte-teist veel.
2020. aasta kevadel tuli nentida, et soe lumeta talv mõjus jaanirukkile hästi (pügamise eest hoolitsesid nurmkanad), aga talilääts ei näinud pärast talve hea välja. Mõlemal (eri aegadel külvatud) põllulapil on heledaid lehti hulgas, sügisest lammaste tormijooksu tunnistasid veel kevadelgi läätse sekka sõtkutud jäljed. Ta siiski kosus. Uue suurema kultuurina (katsetus on varem tehtud) lisandus aprilli alguses külvatud lina. Hästi talus sooja talve eelmisel aastal laiendatud pinnaga köömen. Väikesele pinnale on külvatud kaera (kaer Kalle, mis kujunes me lemmikuks, kui osalesime Eesti 100ga seotud teraviljapeenarde aktsioonis).
2021. aasta. Kultuuridele lisandus katsena talihernes, mis külvatud 2020 sügisel paralleelselt taliläätsega. Ei saagi veel ütelda valmimisaega, kuna pikk kuumalaine küpsetas varakult nii taliherne kui ka -läätse. Paks korralik ja pikaajaline püsiv lumi talvel kahjustas mõlemat kultuuri (+ lammaste tuurid sügisel ja kevadel), aga see osa, mis kasvama jäi, kasvas jõudsalt.
2022. aasta katsekultuur on tatar. Et üldse näha, kuidas ta kasvab.
2023. aasta – ja näib, et see jätkub – kujunes aastaks, kus tuli endale tunnistada, et ekstreemsed ilmaolud nähtavasti ongi uus tavapärasus, millega tuleb kohaneda. Palju väikesi eksperimente.
Poollooduslik põlluserv. Kogu põlluala serva, umbes 5 meetri laiusele ribale pole algusest saadik kultuure külvatud, jäi n-ö poollooduslikuks alaks. Et 2015. aastani oli see suure põllu serv (kivine, suurtest masinatest üsna tallatud jne), sai esialgu kohalikus looduses kasvavate ja pinnase poolest kasvada võivate taimede levikut kiirendatud. Seemnete külviga, loodusest toodud taimede istutamisega. Vaid kaks kadakat on ostetud potitamed - et kindlasti kasvama saaksid minna.
Esimene samm oli köömnete külv, pärast kadakate istutamist muulukamätaste mahapanek, pune, naistepuna ja nendega koos kasvavate kõrreliste külv, loodusliku päritoluga nõmm-liivatee ja loodusliku kõrge maasika istutamine. 2017. aastal ilmusid ise nurmenukud, palderjan jt. 2018 tuli palu-karukell (võib olla ka kultuurtaim, kuna need kasvavad meil aias), 2020 ilmusid anemoonid. Põllu kõrvale jääb puude-põõsaste ja muu taimestikuga (+ vana kiviaia-asemega) viirg, kus muu hulgas kasvab ka põldmari. See viirg jääb meie ja maantee vahele.