Et muuta maailm paremaks!

OÜ KOLLASED TASKUD

   Asutatud Raela külas

Tekstid. Fotod. Kultuurikohtumised.

   Esimese Maailmasõja ajal, kui Saksa okupatsiooni väed Eesti vallutasid, olin jälle Raelas 1918 kevadest 1919 kevadeni. Siis veel 1924. aasta suvel. Pärast seda olen seal vaid vahetevahel paari päeva kaupa olnud, viimati 1964. aasta suvel. Minu poisikesepõlves oli Raelas 32 suitsu. Suitsu nimetus oli vanarahval tähendusega, et nii mitu eluaset-eluhoonet on, milles inimesed elavad. Niisiis arvati suitsude hulka kõik talumajad, saunikumajad, popside eluasemed.

RAELA KÜLA TALUD 1920. AASTATEL

PÄRDI. Küla viimane pere oli Pärdi talu (üks Vana-Raela taludest). Pärdil oli peremeheks Mart Pärdi, keskmist kasvu tüse mees, kaunis lai pihast. Tema samm oli aeglane ja tugev. Juttu vestes olid sõnad aeglased, jõulised. Sõnades, kus sees oli "a" või "aa", ütles ta nende asemel "oa": ei saa/ ei soa; maa/ moa; ka/koa jne.

   Pere oli tal kaunis lasterikas. Üks ta poegadest oli hiljem Jüriöö ühismajandi agronoom, üle vabariigi tuntud Martin Pärdi. Pärdi talu õue all (lähedal) on Pärdi saun (rahvasuus Karjüri). Selles elas Pärdi Mardi õemees Jaan Sommov. Tema oli elukutselt mölder ja töötas Kuusiku Altveskis. Selle veski omanik oli keegi Valdes.

   Peremeheks oli seal Jüri Vinter, väike nässis mees. Kui ta rääkis, siis pigistas ühtelugu silmi. Sama viga oli ka tema pojal Juhanil. Minu teada oli tal kaks naist. Esimesest naisest oli kaks tütart, Anna ja Juuli. Anna oli abielus Juhan Tõnubertiga Kangru saunas Raelas. Tütar Juuli oli abielus Mart Rahkamaaga. Nende poeg oli üks Rapla rajooni täitevkomitee esimeestest.

   Pinna päritoluga olla ka tuntud näitleja Paul Pinna. Oma pisikeses põlves kuulsin vanadelt Raela küla inimestelt, et Paul Pinna ei tulevat oma sugulasi vaatama. Üks Paul Pinna esivanemaid olla Vana-Raela küla lagunemise ajal Vana-Pinna talust välja rännanud...

   Pinna talumaja lähedal asus Pinna saun, täiskelp-õlgkatusega maja. Selles Pinna talu peremehe vend Ado Vinter. Tema oli ehitustööline, talvel tegi aga sadulsepatöid.

ÄRMA. Järgmine talu on Ärma, seal samuti täiskelp-õlgkatusega maja, kuid ehitati uus elumaja 1907. aasta paiku ja siis see oli juba täis linna tüüpi ehitis. Selles majas oli 32 (!) ruumi. Ärma talu peremeheks oli Ado Ärma (Erma), tal oli kolm last, Karl, Otto ja Anna. Karl õppis agronoomiks. Omal ajal oli ka Jäneda põllutöökooli direktor ja hiljem Kuusiku katsejaamas. Poeg Otto oli keemik, evakueerus 1940 Saksamaale. Praegu olla Austraalias. Tütar Anna õppis haiglaõeks Inglismaal ja oli haiglate vanemõde Tallinnas.

   Peremees Ado oli suur ärimees: tema võttis piimasid kokku, tegi võid, juustu ja kohupiima. Aastal 1903 ehitas uue kivist karjalauda ja uue meiereihoone. Temale toodi sinna piima Järvakandi, Vahakõnnu, Lellapere ja Raikküla mõisast. Muidugi ka küla piim.

   Peale selle oli tema käes Kuusiku mõisa meierei ja meierei Tallinnas. Kodus nuumas sigu ja nende liha realiseeris Peterburis. Tema ostis ka vähke kokku, mille samuti Peterburgi viis. Oma talu karjamaa tegi kõik põllumaaks ja torutas ära. Selle vee ärajuhtimiseks kaevas kraave umbes 1,5 km pikkuselt läbi 9 talu karjamaade, rööbiti jõega, ja juhtis siis jõkke (otse oleks jõeni olnud umbes 250 meetrit, kuid lausiku maa tõttu poleks vesi maha kukkunud).

   Ta ostis endale veel teise talu Raelas, Kildema (vastu Silla kõrtsi maid).

   Ado Ärma oli veel ka Rapla kiriku vöörmünder. Inimeste käest kuulsin, et kirikus tukkunud ta alati. Kirikus käis igal pühapäeval. Äride asjus viibis ta suuremalt osalt kodust ära. Ta rääkinud üksipäini omaette ja mõnikord löönud käega poolringi enda ette. Jutu-ajamisel oli tema vahesõnaks "niiviisi ära" ("niiviisi ära, see ja see asi tuleb korda saada...") Veel ilmasõja (esimese) algaastail kiitnud ta, et on rikas mees, 35 000 kullas. Ta suri 1920. aastal.

   Ta lastest talupidajat polnud ja aastal 1922 oli talu võlgu 90 000 marka. Selle talu pidajaks-omanikuks sai endine piimaärimees, kes Tallinnas oli Ärma piima laiali vedanud (Luukas ? nimepidi).

   Ärma talul oli veel elusaun, kuid elanikke seal 1903. aastast saati pole olnud.

KENAVA. Ärma talu kõrval on Kenava talu. See olla ka Vana-Raela külas olnud. Nimi olla sellest tulnud, et sellesse tallu tulnud kena peaga peremees. Perekonnanimi oli neil Tojak. Tema oli omaette, paljut teistega läbi ei käinud. Naabri karjamaaga tegi vaheaia oma maa sisse, nii et riba maad jäi naabri maaga ühte ja seega naabri loomad sõid ka selle riba peal. Selle läbi jälle tüli ja pahandus (samasugune temp kui Tammsaare "Tões ja õiguses" Pearu tegi üleaedse Andresega). Rahvasuus oli tema kohta ütelus: kui Kenava Jaan linna läheb, siis talvel sel ajal hakkab tuiskama ja suvel vihma sadama.

   Pärast I Maailmasõda, kui küla peremehed asutasid oma masinaühistu (rehepeksu), siis Kenava Jaan polevat selle liikmeks astunud, vaid ostnud omaette masina.

   Kenaval olnud omaette ka sepikoda (sepipada, nagu rahvas seda siis nimetas). Rahvasuus liikus ütlus: kui sepikojas ääsituld tehtud ja lõõtsast tuult puhutud esialgu aeglaselt, siis lõõts teinud "iik-ääkadi pean puhuma..." ja pärast tugevamini (natuke kärmemalt), siis teinud "puhu isi, puhu isi".

   Kenava Jaani tütre Loviise lapsed elasid hiljem endises Silla kõrtsis. Teine tütar Anna (Anni) abiellus Tõnis Priiseltsiga, kes oli Kenaval sulaseks. (Sama T. Priiselts võtnud 1905-1906 mässu ajal osa Alu mõisa lahingust.)

SAARISTE. Kenava järel tuleb Saariste talu. Seal oli ka täiskelp-õlgkatusega ja rehetoaga elumaja, kuid 1903. aastal ehitati uus elumaja ilma rehetoata, kahe sissepääsuga. Talu pidas lesk perenaine kahe poja ja kahe tütrega. Peale selle oli seal ka perenaise mehevend Jaan, kes elas seal poolvabadikuna. Perepoeg Hans oli 1905. aastal vallavanem. Tema oli 1905-1906 mässuga kuidagi seotud ja põgenes Soome kaudu Ameerikasse, kus ta paari aasta pärast suri.

   Tema vend Jüri arreteeriti sama mässu pärast ja saadeti Siberisse asumisele. Tuli sealt tagasi 1918. aastal ja hakkas Saariste kohta pidama. Enne Siberisse saatmist, Tallinna vanglas olles, abiellus Mari Bormeisteriga, kes mässu ajal oli Raikküla mõisas krahv Keyserlingil toatüdrukuks. Sama krahv öelnud ükskord temale, et selle revolutsionääriga ära sõbrusta.

   Nüüd, Jüri naine olles, sõitis ta väikese sülelapsega oma mehele Siberisse järele. Hiljem see kunagine sülelaps oli Jüriöö kolhoosi saaduste turustaja Tallinnas.

   Saaristel poolvabadikuna elutseja Jaan Saariste või, nagu rahvas teda nimetas, Nanni-punn, oli Raikküla laulukoori juht 1906. aastast kuni 1935. aastani. Vist olen temast varem ka kirjutanud, nii palju tahan täiendada: leidsin ajalehest, et seatakse juba üles niisuguseid telefoniaparaate, kus on näha ka see, kellega kõneleja räägib. See on videotelefon. Sellega seoses tuli mul meelde Nannipunni ütelus: inimesed räägivad traati mööda, aga ükskord tuleb aeg, kus rääkija näeb seda, kellega räägib. Ja eks oligi käes see aeg.

   Saaristel oli ka elusaun. See oli suitsusaun, selles elasid Saariste rahva ühed sugulased Villandid. Seda maja kasutati ka vihtlemiseks-pesemiseks.

   Millest nimi Saariste tulnud on, ei tea, kuid talunimi Saariste on sinna tulnud ühes talu asutaja isikuga, kes olnud üks Pearna talu inimeste sugulasi, kelle perekonnanimeks on Saariste.

   Kui Saaristel uus maja valmis, siis pere kolis sinna, kuid lese perenaise mehe ema ei tulnud sinna, vaid jäi vanasse majja. Tema olla ütelnud, et selles majas on ta elanud ja selles tahab ka surra.

   Saariste maa peal oli veel üks sauna-elamu, Kalmu saun. See asus Kalmumäel (koht, kuhu maeti Vana-Raela kooljad). Viimati, vist veel 1900, elanud seal üksik naisterahvas, Anne-nimeline. Külarahvas hüüdnud teda Kalmusauna Anneks.

KILTRE. Saariste talu kõrval asub Kiltre talu. Kuidas talu selle nime on saanud, ei ole kindlalt teada. Vist on samuti nagu Saariste taluga, et on nime saanud talupidaja perekonnanimest. Üks Toomas Kilter olla Raikküla mõisas toapoisiks olnud (umbes aasta 1820 paiku) ja see tulnudki Kiltre talu pidajaks. Igatahes on selle talu pidajad Raelasse sisse rännanud, kuna Kiltre talu inimestel Raelas sugulasi ei olnud.

   Toomas Kiltrele tuli koduväiks Jaan Baumeister, kes oli päritolult Nõmmkülast (end Raikküla vald). Oma nime Baumeister saanud ta sellest, et olnud ehitusmees.

   Kiltre talu elamu pandi 1893 ühel ööl teadmata isiku poolt põlema. Sisse jäid kõik loomad ja majakraam. Uus maja ehitati 1894.

   Selle talu maa-alal oli ka kivikerega tuuleveski, seda nimetati Jaaneri veskiks. Enne kui talud krunti mõõdeti ja küla koos olnud (sumpküla), siis Jaaneri talu maad olnud selle veski juures. Kuid veski alune maa kuulus mõisale ja selle eest tuli renti maksta. Veski krunti piiras 8 ristikivi (piirikivi).

   Kiltre talu noorperemees Jaan Baumeister oli 1905-1906 sündmustes tegelane. Varjas ennast mõnda aega Soomes.

PEARNA. Järgmine talu oli Pearna (Päärna). See nimi on kindlasti tulnud jälle inimese nimest. On ju Päärn vana eesti nimi. Selle talu viimase peremehe Mart Saariste üteluse järgi olla seda talu pidanud vähemalt kuus-seitse põlve ja see talu olla sama koha peal, kus ta oli Vana-Raela küla ajal. Selle talu peremees ja perenaine olid pikakasvulised perekad inimesed ja samuti ka nende lapsed, neli poega ja kaks tütart.

   Külarahva seas oli veel juttu, et Pearna isa Ado Saariste tulnud jalgsi Tallinnast Silla kõrtsini seitsme tunniga (vist 56 versta). Üks tema poegadest, Hans, sai 1905 Tallinnas Uuel turul (16. okt v.k.j.) reiest haavata ja selle tagajärjel jäi üks jalg lühemaks. Tema õppis uurmaakeriks (kellassepaks), kuid hiljem oli kooliõpetajaks Virumaal. Et ta oli pahempoolsete vaadetega, asus 1918 Nõukogude Liitu.

   Teine poeg Ado õppis Kuusiku mõisas sepa ametit. Läks 1904 Vene-Jaapani sõtta, oli seal sepp-hobuserautaja. Pärast sõja lõppu asus Pearna vihusauna elama, sauna otsa ehitas sepikoja ja pidas külasepa ametit.

   Kolmas poeg Juhan oli mereväes madruseks soomuslaev Olegi peal. Ükskord esimese ilmasõja ajal õhtul hilja läinud Tallinnas kardavoiga tülli, et ta oli suure kasvuga tugev mees, polevat kardavoi temaga hakkama saanud ja vilistanud abi juurde. Seda nähes Juhan läinud Pärnu mnt nr 16 hoovivärava juurde, värav olnud lukus. Hüpanud üles, haaranud suurte väravate ülemisest põikpuust kinni ja kadunud maja hoovi.

   Neljas poeg Mart oli talupidaja. Abielus olles lapsi ei olnud. Tema suri 1960. aasta paiku 89-aastasena. Seega lõppes Saariste fahmiil ja võib-olla ka igipõline Päärnate sugupõlv sellest talust.

   Tütreid oli kaks, mõlemad vallalised. Üks, Anna oli Tallinna Draamateatri näitleja. Teine, Maria elas venna juures talu peal, kuid hiljem kolis Tallinna.

VÕERAHANSU. Pearna talumaade vastas asuvad Võerahansu talu maad. Selle talu hooned on Vana-Raela küla ajal olnud Raela hiiemäe lähedal lõuna pool Hiieoja. Sellel kohal oli veel õunapuuaed, mida piiras püstand-piirdetara.

   Nime on see talu saanud, nagu rahvasuus veel kuulda oli, sellest, et sinna tulnud peremeheks üks võõras mees, nimega Hans. Hansu-nimeline oli ka siis seal peremeheks. Temal oli kaks poega, Jaan ja Hans, ja kaks tütart, Leena ja Anna. Need abiellusid vendade Karl ja Hans Mirmaga.

   Võerahansu peremees andis oma heinamaadest kumbalegi tüki maad Silla kõrtsi taga vastu Kuusiku piiri, kuhu nad endile eluasemed rajasid.

   Võerahansu talu maa peal Raela hiiemäe peal oli Karl Meisteri elusaun (ehitatud 1904). Rahvasuus hüüti seda Kõke saunaks, sellepärast et see perenaine armastas vahel mööda peresid käia ja valju heleda häälega rääkida. Ükskord 1905. aasta mässu ajal tulnud pooljoostes sehkit-sahkit (ta oli kärme käimisega) Kiltre talu õuele ja küsinud valju häälega: kas minu vanameest, meie Kaarlit ka näinud olete? Kui seal teatatud, et pole nähtud, siis läinud suure kiiruga edasi teise tallu.

PITSERI. Võerahansu talu vastas on Pitseri talu, üsna Rapla-Pärnu-Jaagupi tee lähedal. Seda talu ei olevat Vana-Raela külas olnud ja selle talu pidajad olla sisse rännanud. Perekonnanimeks on nendel Udelt. 1905 elasid seal vanaperemees, kaks tema poega, kaks tütart ja üks nende laste tädi nimega Madli. See perekond oli vabameelsemate vaadetega. Poeg Karl oli küla laulukoori juht ja teised kõik tegelesid ka laulmisega ja näitemänguga. Selle talu aeda oli ehitatud isegi katusealusega näitelava.

   Siinjuures tahan märkida, et Raela-Raikküla laulukoori asutajaks olnud keegi selles külas kingsepaametit pidanud Sillmann (sama Sillmann oli hiljem Rapla alevikus kingsepaks, seda peaksid veel ju mäletama kohalikud vanemad inimesed).

   1905. aasta 16. okt. poeg Karl Udelt viibis Tallinnas Uuel turul tööliste suurkoosolekul, kus toimus tsaariaegne veretöö ja Karl sai seal surma. Tema järeltulijaks, laulukoori juhiks sai Saariste Jaan – Jaan Saariste, kes seda ametit pidas 29 aastat - kuni oma surmani.

JAANERI. Pitseri talu piiride vastu põhja - hommiku poole, asub Jaaneri talu. See nimi on moonutatud Jaani-Jüri nimest. Seda talu hüüti omal ajal ka Villandiks. See on ka üks Vana-Raela talusid ja vist ainuke elamu Raelas, milles veel ainulaadne rehetoaehitus. Talumaja oli täiskelp-õlgkatusega ja rehealuse kohal toa taga oli "restvark" - seadis tift-viljapeksumasina käimapanekuks hobujõul. Siin kasvas ka üks omapärasemaid õunapuid. Kännust hargnes see kolme harusse ja iga haru pöördus jala-paari kõrguselt uuesti vastu maad ja siis kasvas jälle ülespoole. Seda õunapuud käinud kunagi vaatamas Raikküla mõisa omanik krahv Hermann Keyserling (tema oli ilmakuulus loodusteadlane-filosoof). Sama Keyserling vaadanud ka Jaaneri elumaja ja selle rehetoa ehituslaadi. Tema arvates olla selle rehetoa ehitus pärit Põhjasõja järgsest ajast.

   Selle rehetoa esikülje sein on paekivist ja rehetoa ahi on osalt alla põranda - ahjusuu ees on auk või madalam koht 30-40 cm ja ahjusuu on toa põrandaga tasa.

   Jaaneri talupidajaks tuli 1880 paiku keegi Ado Reimann Viljandimaalt Enge vallast. Tema poeg Tõnis jäi isa järele talu peale, poeg Peet asus Rapla aleviku lähedale Liiva tallu elama, kus ta sepa ametit pidas. Tema poeg Ervin oli Rapla lähedal kolhoosi brigadir. Ja kolmas poeg Hans, minu isa, siirdus sajandi algaastail Tallinna elama.

   Jaaneri maa peal asub ka Mart Rahkamaa elumaja, kust oli pärit üks Rapla rajooni täitevkomitee esimehi.

ADO. Jaaneri talust kirde poole asub Ado talu. Ado (Aadu) talu olla ka olnud Vana-Raela talu. Kas tal aga varemalt see nimi on olnud, pole teada. Selle talu omaniku perekonnanimi on Eslass. Pole teada, kas need on sisserännanud või pärinevad Vana-Raelast. Sugulasi neil Raelas teada pole. Selle talu peremehel Adol oli kaks poega, Rein ja Juhan. Juhan sai selle talu kõrvalt Uudla talu (oli vist ka Ado talu maa), kuna vanem poeg Rein pidi jääma Ado talu pidajaks.

   Ajavahemikul 1906-1908, kui Rein hobusega Tallinna läks, tungisid teeröövlid talle kallale, löödi mingi kõva asjaga pähe, selle tagajärjel jäi põdema ja suri mõne aja järel. Järele jäi naine väikese tütrega. Elas mõnda aega Ado talus ja tuli lahkuda sealt, kui poeg Juhan ka selle talu endale sai ja sinna elama asus. Nii tuli lesel naisel, kes selles talus hulk aastaid oli teenijaks tüdrukuks olnud, laps käekõrvale võtta ja minna!

   Juhanil oli kolm poega. Poeg Rudolf põgenes Esimese ilmasõja ajal Ameerikasse. Teine poeg August õppis agronoomiks. Oli fašistide okupatsiooni ajal Tartu maavanem korraks.

   Kolmas poeg Julius jäi talupidajaks, kuid lahkus sealt nõukogude võimu ajal. Ado talu maa peal oli ka üks elamu-saun suitsumaja, kuid see lammutati 1903. aasta ümber. See asus just Hiiemäe veerul põhja pool küljes. Nüüd on sel kohal põllumaa.

KINGSEPPADE MAJA. Tulen korra veel tagasi Jaaneri talu juurde. Jaaneri maa peal oli veel üks maja, just Rapla-Pärnu-Jaagupi tee ääres. Selles majas töötaski kingsepp-laulukoori juht ja asutaja Sillmann. Peale Sillmanni tuli sinna Martinson kingsepana, kes on 1905-1906 ülestõusu kohalik juht. Tema on maetud Rapla kalmistule (Anton Martinson), tema vend Hans oli Peterburis Skorohodi saapavabrikus meistriks. Evakueerus 1920ndate aastate ümber Eestisse ja oli Estokingi saapavabrikus meistriks.

   Martinsonide järel tuli sellesse majja kingsepaks Pärmanni-nimeline isik Vändrast.

PÕLENDIKU VÄIKETALU. Uudla-Ado talumaade otsas asub Põlendiku väiketalu. Selle talu endine pidaja Jaan Raba oli ka korraks Jüriöö kolhoosi Raela brigadir. Elukutselt oli ta tisler. Töötas enamasti Kuusiku Altveskil (omanik Valdes). Tema oli suur raamatusõber. Minu teada ainuke Raelas, kellel oli kodus raamatukogu enne I ilmasõda. Tema käest toodi ikka raamatuid lugeda.

   Et seal elumaja ära põles, hävisid ka raamatud. Tema ja ta abikaasa lõpetasid Järva-kandi ministeeriumikooli.

   Sellega on Raela suure küla osa läbi, küla suurtalud (talude keskmine suurus u 45 tii-

   nu) ja milline osa asub ida pool Rapla-Pärnu-Jaagupi teed. Välja arvatud kaks talu.

   Need on Kildema ja Sillakõrtsi, mis asuvad teisel pool nimetatud teed. Ülejäänud küla-

   osa nimetati Saunakülaks, kuna seal osas on enamasti kõik (peale kahe eelnimetatu)

   väiketalud ja popsid.

KANGRU. Järgmiseks majapidamiseks on Kangru talu. eelnimetatud tee ääres. Tol ajal pidas seda talu Eedi (vist Eduard) Tõnubert. Temal oli veel kaks venda, Juhan ja Mart. Juhan ehitas omale maja Kangru maa peale Rapla-Pärnu-Jaagupi ja külasse pöörava tee nurgasse (üle selle tee on M. Rahkama maja). Temal oli ka põllumaad Kangru talust. Kunagi metsatöödel jäi ta puu alla, kusjuures ta vasak käsi jäi töövõimetuks. Sel kohal, kuhu Juhan maja ehitas, oli varem Ööpiku suitsusaun.

   Tema vend Mart käis juhuslikel töödel. Rääkides ei saanud ta sõna "juba" välja ütelda, vaid ütles "uba". Näiteks tahtis ta ütelda: juba tema tuleb, kuid ütles "uba ta tuleb". Sellepärast rahvas nimetas teda Uba Mardiks. (Tuleta meelde: Uba Mart ja Punga Kaarel...)

LOIGU SAUN. Kangru talu kõrval on Loigu saun. Seal elas keegi Hans Loik (oli ühe silmaga jahimees) oma perega. Umbes 1903 elas see pere Raela Ärma talu elusaunas, hiljem Saariste saunas ja selle järel Liisu saunas, mis asus Raela Hiiemäe veerel endise Hiieoja kaldal. (See oli väike ühetoaline elusaun. Sauna nimetus tulnud sellest, et seal elanud viimati keegi Liisu-nimeline naisterahvas.)

   Rahvasuus hüüti neid tihasteks ja ka veel sopsikuks. Hiljem asunud Hans perekonnaga elama Raikküla asundusse. 

   Samal tee poolel asub veel Seene saun Paka metsa serval. Seal elas keegi Juhani-nimeline, keda hüüti Seenesauna Juhaniks.

   Üle tee "Kingseppade (Sillmann, Martinson, Pärmann) maja” vastas on rätsepa maja. Seal elas Tõnis Valpolo ja pidas rätsepa ametit. Ametlikult oli selle maja nimetus Sütemäe. Rahvasuus nn lorikeeles hüüti seda Tuti-Lutiks (tuleta meelde: Tuti-Luti kõrtsi ees sai peksa hapupiimamees.)

   Päris saunameeste külas oli neli väiketalu (saunikut). Need on Läätse,

   Saunametsa, Nõmme ja Kõpu. (Õigemini olid nad külapopsid.)

LÄÄTSE. Läätsel elas korraga kolm põlve Jürisid, perekonnanimeks oli neil Brück. Ametilt olid nad puutöömehed. Viimane põlv neist oli töötanud juba masinaga. Läätse nimi olla sellele majapidamisele sellepärast pandud, et sellel olnud nii kivised (väikesed) põllud, et seal kasvaksid ainult läätsed. (Läätsi kasvatatud vanasti just kivistel põldudel.) Rahvasuus hüüti seda talu Kõksiks.

SAUNAMETSA. Läätse maade vastas asub Saunametsa popsi maad. Saunametsa oli ainuke suitsu-popsimaja tol ajal Raelas (Saariste saun oli ka suitsumaja, kuid sellel polnud rohkem maad kui 1 vakamaa, oli seega saun.)

   Saunametsas elas Hans Maandi (rahvasuus Tatika Hans), vana Türgi sõja mees. Kroonut teeninud 25 aastat ja autasuna saanud kaks suurt hõbe-auraha. Tema oli omapärane mees selle poolest, et ta lõi "popsu". See seisnes selles, et seadis mõlemad käed kergelt rusikasse nii, et nimetissõrm oli üsna pöidla otsa juures ja siis lõi kergelt pöidlapoolse rusikaotsaga (mõlema käega) suunurkadesse või naba kõrgusele kõhu peale (rohkem külje poole) või koguni lõi kergelt rusika otsi vastamisi. Ise kõige selle juures, kui rusikaotsad lõivad, tegi ta suuga "pops-pops".

   Tema käis vahel ka väljas taludes tööl, enamasti suviti. Kui oli talus tööl, siis anti seal ka süüa.

   Ükskord Hans istus lõunalauas, laual pann silgukastmega ja vaagen koorimata kartulitega. Hans võttis kartuli peosse ja hakkas seda koorima. Äkitselt tuli talle popsulöömise hoog peale. Pigistas palava kartuli peos puruks.

   Teinekord jälle Hans oli talus tööl. Perenaine keetis õhtuks kapsasuppi, milles ka sealiha sees. Perenaine pani suure vaagnaga supi lauale, aga igaühele liha jaotas tükikaupa ette. Hans võttis pekilihatüki peosse ja hammustas selle küljest. Aga siis tuli talle jälle popsulöömise hoog peale. Pigistas lihatüki kõvasti pihku, nii et rasv sõrmede vahelt välja nirises.

   Kuidas ta terariistadega (kirves, sirp, vikat) hakkama sai, pole teada. Hansu käest küsinud keegi: "Noh, Hans, kuidas sul rukis ka tänavu aastal kasvas?" Hans vastanud: "Jaa, tänavu aasta polnud vigagi, sain seemne kätte." (Seda ütelnud eriti rõhutatud häälega)

   Mil viisil Hans Saunametsa sai, seda ei tea. Muide Liivimaa osas anti 25 aasta meestele riigi poolt soldatikohad, 1 tiin suur, ja neis kohtades, kus oli kroonu vald. Rahvasuus hüüti Saunametsa Tatika saunaks.

NÕMME. Saunametsa maade kõrval asub Nõmme talund. Seal oli kaks venda, Otto ja Hans. Kuidas seal lähemalt olukord oli, pole mul teada.

KÕPU. Järgmine on Kõpu popsitalu. Perekonnanimi on neil Uustalu. Seal elas lesk perenaine Viiu tütre ja pojaga. Poeg tegi puusepa- ja tisleritööd.

KILDEMAA. Selle järel tuleb Kildemaa talu. Seal elasid Hamburgi-nimelised inimesed. Sellel majapidamisel oli telliskivitönn. Üle tee oli Kildemaa "samti?sakste? maja" (praegu alles). Selle talu noormehed ei läinud sõjaväeteenistusse (soldatiks). Olid nupukad mehed, oskasid abinõusid selleks nuputada.

   Üsna mitu aastat enne I Maailmasõda Raela Ärma peremees omandas ostu teel selle talu.

SILLA. Ja viimane Raela küla talu Rapla poolses otsas on Silla – Sillakõrts. Vanasti olnud kõrts see koht, kus ka ümberkaudsed inimesed koos käinud - tantsinud seal torupilli saatel, tehtud nalja, vesteldud naljajuttu, veetud vägikaigast - kaotaja pool pidanud kortle ehk pool toopi viina ostma. Muidugi ka sõrmkooku veetud ja mustlasmaadlust.

   Kõrtsid olid teekäijate peatuskohaks ja ka öömajaks. Kõrts oli ka koht, kus ka tülisid ette tuli. Selle osalised pannud kodus taskud tuhka täis ja kui tüli lahti läinud, siis visatud vastasele seda vastu silmi. Aga ka sellel juhtunud vahel tuhk taskus olema ja nii läinud tuhasõda lahti. Kõrtsiruum olnud tuhatolmu täis ja isegi tulnud ette, et teised inimesed tuha pärast pidanud sealt välja minema (et tuhatolm silmi rohkem kipitama ajaks, segati selle hulka ka tubakatolmu).

   Tulnud ka kiskumist ette. Nagu teada, olid vanasti meestel pikad juuksed ja suured habemed. Haaratud pikad juuksed näppu, keeratud kas või ümber näppude, või surutud sõrmenukkidega vastu nägu. Või haarati kinni pikast habemest. Sellest siis ka vanarahva ütlus karvapidi koos.

PAKA. Nüüd on veel üks väiketalu Paka metsa ääres: See on Paka. Seal oli peremeheks keegi Mart Ihomaa. Ta oli 1905. aastal külakümnik. Kui karistussalgad ilmusid ja üks neist Raikküla mõisas peatus, tuli külarahval neile leiba anda ja hobustele ka kaeru. Ükskord öösel andis Mart käsku, koputanud uksele. Seest oli küsitud, kes on. Mart vastanud haleda häälega "käsku tulin tooma".

   Esimese maailmasõja ajal Mart küsinud: ei tea, kas sõjas ka valjud paugud on?